|
Vana kuuse sünnipäev
Elas kord kuusepuu. Kogu metsa poolt austatud vana kuusepuu. Ta sai saja aastaseks. Sada aastat – seda on palju. Isegi kuusk, tugev puu, sellises vanuses loetakse eakaks.
Sajaaastane kuusk on palju näinud elu jooksul ja oskas palju.
Kuusk oskas ennustada ilma. See ei olnud temale sugugi raske, sellepärast et kogu maailma tuuled ja isegi väiksemad tuuled olid tema head sõbrad. Nemad õpetasidki teda tundma ilma. Kas tuleb homme metsa tagant pilv ja kas kallab metsa kohal vihma või pilv lendab kaugele jõe taha ja ilm tuleb selge. Aga metsaelanikkele on väga tähtis, milline tuleb ilm. Kui päikeseline – oravad võivad kuivatada talveks seeni, aga kui pilvine ja jahe – konnapojad võivad siis märjal rohul hüppata naaberallikasse vanaemale külla. Kui aga läheneb tugev sadu – tähendab, kõik oma urgudesse peitu!
Aga veel vana kuusk oskas jutustada imelisi muinasjutte ja lugusi. Kust ta neid nii palju teadis? Aga siit!
Kõige lühemaid muinasjutte pajatas temale väle välk. Kõige pikkemaid vestsid pikkad talveööd. Kõige lõbusamaid jutte jutustasid päikesekiired. Kõige kurvemaid – sügisvihmad. Saja aasta jooksul palju erinevaid jutte sai teada kuusepuu, aga huvitavaid muinasjutte armastavad ju kõik. Nii siis jooksevad kuuse juurde jänkupojad, siilipojad, karupojad, lendavad kohale tihased ja rähnid ja paluvad: kuusk, kuusk, jutusta muinasjuttu, palun!
Ja muinasjuttude eest armastati kuusepuud, ja selle eest, et teadis kõike ilmast, aga peamiselt selle eest, et ta oli lahke ja õiglane.Sellepärast, kui hakkas lähenema vana kuuse sünnipäev, kogu mets mõtles: millega teda rõõmustada? Sest see ei ole lihtne sünnipäev, vaid sajaaastane.
– Kuulake mind! – ütles tähtsalt vana karu. Kuigi arvatakse, et mul pole kuulmist ja muusikas ma ei saa midagi aru, aga ikkagi ma tean täpselt, et kõigist paremini laulab meie metsas roosa rähn. Palume teda laulda kuusele oma kõige paremad laulud.
– Ma olen rõõmus, et teile meeldivad minu laulud, lugupeetud vanaisa karu, – viisakalt kummardus roosa rähn, – aga ma laulan neid tihti ja ei saa kinkida sünnipäevaks seda, mida laulan iga päev.
– Rähnil on õigus, – sädistas harakas, – juba kingitud ei saa kinkida.
– Mõtlesin välja! – lõbusalt hüppas jänes. Meie, jänesed, korjame kõige ilusamad seened, aga oravad riputavad neid vana kuuse okstele. Mulle jutustas üks väike kuusk, et puud armastavad väga, kui neid kaunistatakse seentega.
– Fr-rr-rr, mõtlesid nüüd välja! – naeris oranž oravake. Meie juba nädal aega tagasi riputasime kuuseokstele kõige ilusamad seened.
– Ma tean, mida tuleb teha! – ütles väike roheline konnapoeg. Tuleb küsida kuuselt endlat, millist kinki tema tahaks saada.
Seda otsustasidki. Läksid kuuse juurde.
– Kallis meie sünnipäevalaps! – ütles vana karu, – Meie mõtlesime kaua, mida sulle kinkida, millega sind rõõmustada sinu sünnipäeval. Arutasime, aga midagi välja ei mõelnudki. Äkki sina aitad meid?
– Aitäh, sõbrad! – sahises okastega vanapuu. – Aitäh, et mäletate minu pidu. Teie olete mu vanad sõbrad, sellepärast avaldan teile oma saladust. On mul üks südamesoov...
Vaikisid loomad ja linnud – kuulavad.
– Üheksakümmend üheksa korda ma võtsin vastu oma sünnipäeva rohelisel suvel. Aga sünnipäev – see on minu elu uue aasta algus. See pidu – peaaegu nagu Uus Aasta. Meil, kuuskedel, on tava – võtta vastu Uus Aasta kohevas kerges kleidis õrnadest, värisevatest lumehelbekestest. Aga ma tean, – ohkas kuusk, – et isegi teie, mu truud sõbrad, ei suuda kinkida mulle ühtehgi lumehelbekest. Ainul talv lumega suudavad seda teha...
Kurvastusid metsaelanikud: tõepoolest, kuidas täita kuuse soovi? Äkki pisike valge liblikas istus vana karu käpale. Vaatas karu liblika peale, mõtles, ja sai aru, et liblikas mitte asjata lendas kohale.
– Liblikas, – tasa küsis karu, – kas sul on palju sõpru?
– Palju, vanaisa-karu: metsas ja aasal, põllul ja kasesalus.
– Kas nad on sama valged, õrnad ja kerged nagu sina? Samuti sarnased lumehelbekestega?
– Jah, vanaisa-karu. Tõsi küll, ma pole kunagi näinud lund – meie, liblikad, magame ju talvel. Aga ükskord vana kuusk ütles mulle, et ma olen nagu suur lumehelves. Nii ma siis mõtlesin...
– Sa mõtlesid suurepäraselt välja, väike valge liblikas. Kutsu kokku kõik oma sõbrannad. – Ja karu viskas liblikat kergelt õhku.
... Nii saabus kuuse sünnipäev. Sõbrad tulid teda õnnitlema. Siin on ka liblikas. Ta ütles midagi tasakesti karule.
– Armas kuusk, – ütles pidulikult vana karu, – palju õnne sünnipäevaks! Pane palun korraks silmad kinni.
Kuusk sulges rohelised silmad. (Miks rohelised? Muidugi rohelised. Millised silmad võivad siis olla kuusel? Ainul rohelised-rohelised.)
Sulges kuusk silmad. Aga kui avas, nägi, et igal tema oksal ja okkal istub lehvitab tiibadega kerge, õhkkerge, peaaegu valge liblikas. Liblikas-lumehelbeke.
Sellist haruldast, imeilusat, elavat lund kuusk polnud veel kunagi näinud. Ta oli väga õnnelik, tänulikult noogutas okstega ja mõtles: “Kui hea ja rõõmus elada maailmas, kui su kõrval on tõelised sõbrad“.
Aga sõbrad hüüdsid:
– Head Uut Aastat! Palju õnne sünnipäevaks!
Autor: Natalja Abramtseva.
Tõlge eesti keelde: Arina Arm.
Avaldatud 15. märts 2006 a.
|
