Jõulud ja vana-aasta õhtu erinevates maades
JAAPAN
Santa Cross, Bonnenkai, Daruma ja Osjogatsu…
Jaapanis toob lastele jõuludeks kingitusi täpselt samamoodi, nagu paljudes teisteski maades, Santa Claus, lahke vanamees punases kostüümis ja punase mütsiga ning lendab ta kohale kaugelt Põhjamaalt saaniga, mille ette on rakendatud põhjapõdrad. Kuid siin nimetatakse teda häälduse eripära tõttu Santa Crossiks või Santa-Santaks.
Temaga kohtumiseks hakatakse ettevalmistusi tegema juba kuu aega varem.Tänavatele ja majade ümber pannakse püsti jõulukuused, kaunistused jõuluehete ja vilkuvate lambikestega. Kaupluste uste ees võtavad teid vastu Santa Clausid, keda on siin nii erineva välimuse kui suurusega üsna arvukalt. Kauplustes ootavad teid aga Santa kostüümides müüjad.
Teadupoolest on Jaapan kahe religiooniga maa (budism ja sintoism).Seetõttu on jõulude mõte siin kahjuks praktiliselt kadunud. Jaapanlased, kes on tuntud oma külalislahkuse poolest ning kes armastavad väga üksteisele kingitusi teha, võtsid jõulud, mis on ju tegelikult religioosne sündmus, omaks kui lihtsalt kauni atribuutikaga lõbusa pidustuse. Ning kui küsida, millist tõelist tähendust kannab endas sõna “jõulud”, siis vaevalt keegi jaapanlastest teile sellele küsimusele arusaadava ja selge vastuse annab.
Samuti ei tea nad suurt midagi muudest jõulukommetest (peale kuuse, kingituste ja tordi), nagu jõululaulud, muinasjutud, eri maade traditsioonilised jõuluroad ja paljudest muudest jõulude juurde kuuluvast.
Tunduvalt põnevamalt tähistatakse siin uue aasta saabumist. Ettevalmistused aastavahetuseks võtavad palju vähem aega kui jõuludeks. Detsembri alguses alustatakse tasapisi vana aasta ärasaatmisega. Koos töökaaslaste või sõpradega külastatakse mõnd väikest restorani või karaokebaari. Sellist kokkusaamist nimetatakse “bonnenkai” – viimane kohtumine sellel aastal.
Paar-kolm päeva enne aastavahetust hakatakse ettevalmistama traditsioonilisi majakaunistusi. Uste ette pannakse bambuste viltusaetud tüved ja männioksad, mis uskumuste kohaselt ajavad ära kurjad hinged ja toovad majja edu ja õnne. Sissepääsu kohale riputatakse paksudesse palmikutesse keeratud pilliroo varred, millele kinnitatakse lilled, mandariinid ja kas puhtad või soovidega paberilehekesed.
Kodudesse pannakse “darumi” nukud, mis sarnanevad veidi meie jonnipunnidele. Nad on samuti ümmargused, kuid nägu neil pole.Näo peab joonistama ise. Kõigepealt joonistatakse üks silm ja soovitakse midagi. Kui soov aasta jooksul täitub, siis joonistatakse pidulikult juurde teine silm.
Jaapanis valmistatakse või ostetakse nende traditsioonidele vastavaid uusaasta toite, mida süüakse külmalt. Neid roogasid võib varakult ette tellida igast restoranist või supermarketist. Tavaliselt on need toidud mereandidest ning loomulikult käib asja juurde ka traditsiooniline Jaapani hõrgutis, mis on valmistatud ubadest ja riisist. Kõige “uusaastalikum” roog on aga “moti” – riisipätsikesed, mis võivad olla keedetud või praetud, magusad, magedad või soolased… Kuna Jaapanis on siiani üks peamisi toiduaineid riis, siis riisi vastu tuntakse ka erilist austust.
Enne uue aasta saabumist on siingi kombeks saata üksteisele õnnitluskaarte. Iga pere valib välja neile meelepärase kujunduse ja tellib mõnest trükifirmast või fotoateljeest “oma postkaardid”, mis saadetakse loendamatutele sõpradele ja sugulastele.Mõnikord leiad enne vana aasta lõppu oma postkastist mitukümmend erinevat kaarti ja mõistatad, kellelt need on, mõnelt järjekordselt sõbralt või kaugetelt sugulastelt?
Uut aastat võetakse tavaliselt vastu koos perega. Õigemini küll mitte uue aasta esimesi tunde, vaid uue aasta algust, mis kestab 4-5 päeva. Need jaanuari esimesed päevad kannavad nime “osjogatsu”, st. “õige kuu”.
Kinke tavaliselt ei kingita, kuid lastele on kombeks anda ümbrikud rahaga, et nad ise endale maiustusi ja mänguasju ostaksid.
 
Neil päevadel eelistatakse kanda traditsioonilisi rõivaid – kimonot.
Kooli- ja lasteaialastel on vaheaeg, lapsed veedavad aega õues, kuigi… Jaapanis pole kaugeltki igal pool lumi maas, vaid ainult kõige põhjapoolsemas osas, Hokkaidol ja mägedes. Seetõttu kaob siin elavatel venelastel ilma ehtsa lume ja porgandist ninaga lumememmeta tükike aasta kõige lõbusama peo tundest.
Fotod ja tekst: Nakada Gajane, Hirojuki ja Erika (Jaapan),
spetsiaalselt lasteportaalile SolNet.EE.
Avaldatud 24.dets. 2003 a.
Tõlgitud eesti keelde Kaie Belkovi poolt.
|
