Paljud täiskasvanud, rääkimata lastest, ei suuda kirjeldada seda, mis nende hinges toimub, millega nad rahul pole. Kuid kui inimene suudab hinnata oma hingelist seisundit, on kergem nii lähedastel kui ka temal endal.
Proovige alljärgnevaid ülesandeid, et end paremini mõista.
(võite neid teha ka koos lapsega).
- Öelge lapsele: “ Mõtle enda sisse. Kui saaksid oma tuju värvida, siis mis värvi see oleks? Millise looma või taime moodi sinu tuju on? Aga millist värvi on rõõm, kurbus, mure, hirm?” Võib pidada “tujude päevikut”, kus laps iga päev (võib ka mitu korda päevas) joonistab oma tuju. Nendeks võivad olla näod, kujukesed, üldised motiivid… mis lapsele parasjagu kõige rohkem meeldib.
- Tehke inimese kontuur. Nüüd las laps kujutab ette, et see inimkuju rõõmustab ning kriipsutab läbi selle koha , kus tema arvates see tunne asub. Seejärel “tundke” samamoodi solvumist, viha, hirmu, õnne, häiret jne.. Iga emotsiooni jaoks võiks laps võtta oma värvi. Tundeid võib kriipsutada kas ühe või mitme inimkuju peal (näiteks äkki laps tahab õnnetunnet ja rõõmu kriipsutada, värvida ühes kohas ning kurbust, viha teise kuju peal)
- Arutlege lapsega viha väljenduse viise. Las ta (ja Teie ise ka) proovib vastata küsimustele:
- Mis võib sind vihale ajada?
- Kuidas sa vihasena käitud?
- Mida sa vihasena tunned?
- Mida teed, et vältida ebameeldivusi sel hetkel (vihasena olles)?
- Nimeta sõnu, mida inimesed vihasena ütlevad.
- Aga kui kuuled sind solvavaid sõnu, mida siis tunned ja mida teed?
- Millised sõnad on sinu jaoks kõige solvavamad?
Soovitav on vastused üles kirjutada, et neid pärast lapsega arutada. Näiteks, milliseid sõnu on sobilik vihasena kasutada ja milliseid mitte.
Vihaga toimetulemise õppimiseks on olemas spetsiaalsed metoodikad ja harjutused:
- Tehke koos lapsega peegli ees erinevaid nägusid. Kujutage erinevaid emotsioone, erilist tähelepanu pöörake vihase inimese miimikale.
- Joonistage koos keelumärk “STOP” ja leppige kokku, et niipea, kui laps tunneb, et hakkab tigetsema, siis võtab kohe selle märgi ning ütleb kas kõvasti või omaette sõna “Stopp!”. Te võite ka ise proovida sellise märgi kasutamist, et oma viha taltsutada. Antud metoodika kasutamine nõuab mitu päeva treenimist, et see muutuks harjumuseks.
- Selleks, et õpetada last teiste inimestega rahulikult suhtlema, mängige nii: võtke kätte mõni meeldiv ese (mänguasi, raamat). Lapse ülesanne – peab veenma Teid seda asja ära andma, kuid Teie annate eseme ära, millal just Teil tekib tahtmine. Mängu võib hiljem muuta keerulisemaks: laps palub vaid näo miimika ja liigutustega, mitte sõnadega. Võib ka vahetada kohtadega – Teie palute lapselt. Peale mängu lõppu arutage, kuidas on kergem paluda, millised võtted ja tegevused mõjutasid Teie otsust asja ära andmise suhtes, kirjeldage tundeid, mis valdasid mängijaid.
- Õpetage last (ja ennast) väljendama viha vastuvõetaval viisil. Seletage, et kindlasti peab kõik negatiivsed olukorrad vanemate või sõpradega läbi arutama. Õpetage last viha, ärritust sõnadega väljendama (“Ma olen tige, mind solvas see väga”). Tehke ettepanek kasutada “imeasju” negatiivsete emotsioonide väljumiseks:
– tass (sinna sisse saab karjuda);
– kauss või vann veega (nendesse saab kummist mänguasju loopida);
– paberileht (seda saab kortsutada, rebida);
– pliiatsid (nendega saab joonistada ebameeldivat olukorda, aga pärast pilt ära kortsutada);
– plastiliin (sellest saab solvaja kuju voolida, aga hiljem see kokku muljuda või ümber vormida);
– padi “Ai-ai” (seda võib loopida, lüüa, väänata). Leidke eraldi padi “maandamiseks”, võib talle ka silmad ja suu külge õmmelda. Sellel eesmärgil ei ole mõtet kasutada pehmeid mänguasju ja nukke, aga poksikott sobib imehästi.
Kõiki neid “imeasju” võivad kasutada ka täiskasvanud!!!
- “Kiire maandamise” vahend. Kui näete, et laps on üliärritunud, “piiri peal”, siis paluge teda kiiresti joosta, hüpata või laulda mõni laul (väga kõvasti).
- Mäng “solvangud”. Et välistada igapäevasest suhtlusest sõimusõnad, solvake!! Visates üksteisele palli, solvake, aga mitte sõimusõnadega. Need võivad olla puuviljade- juurviljade nimetused, värvid. Näiteks: “Sina – võilill!”, “ Aga sina oled siis – kõrvits!”. Ja nii kuni sõnad saavad otsa. Mida selline mäng annab? Kui Te saate lapse peale vihaseks ja tekib tahtmine teda veidi “õpetada”, tuletage meelde lõbusad “solvangud”, võite isegi last nende nimetustega nimetada, ta ei solvu, aga Teie saate oma viha maandatud. Kui, omades sellise mängu kogemust, mudilane nimetab solvajat “kurgiks” (aga mitte……), siis Te tunnete kindlasti head meelt.
Õpetage last oma tundeid juhtima ( alates 5.a)!
- Võib käed tugevasti rusikasse suruda, pingestades käe lihaseid ning seejärel tasapisi lõdvestuda, “vabastades” negatiivse tunde
- Võib end lõvina ette kujutada! “Ta on ilus, rahulik, kindel oma jõus, pea uhkelt püsti, õlad laiad. Tema nimi on sama mis sinulgi (lapselgi), temal on sinu silmad ja keha. Sina oledki lõvi!”
- Suruda jalataldadega tugevasti vastu põrandat, hoides kogu keha, käed, jalad pinges; hambad kokku surutud. “Sina – oled võimas puu, väga tugev, sul on tugevad juured, mis tungivad sügavale maa sisse, sa ei karda kedagi. See on enesekindla inimese poos”.
Te saite juba aru, et oma tunnete varjamine ja mahasurumine on väga kahjulik? Sellise tegevuse tagajärg – südamehaigused, neuroos, kõrgenenud vererõhk vanemas eas koos ümberkaudsete mittemõistmisega, kõrgendatud ärrituvus, agressiivsus, suhtlusprobleemid. Seetõttu õpetage last ja õppige ise väljendama tundeid, teistele kahju tegemata. Emotsionaalne “maandamine” on vajalik, et säilitada tervist (füüsilist ja psüühilist), aga oskus oma tunnetest rääkida, aitab säilitada häid suhteid teistega ning mõista iseendast.
© Autor: Olga Anisimovits, pedagoog-psühholoog,
spetsiaalselt lasteportaalile „Solnet.ee“.
Tolkis: Kaja Vahter.
Avaldatud 31.märts 2006 a.
|
